Balti riikide infokampaania:
Valgevene infokampaania:

Probleem

MILLISEID KEMIKAALE NIMETATAKSE „OHTLIKEKS“?

Mõiste „ohtlikud kemikaalid“ viitab ainetele, mis võivad olla kahjulikud inimese tervisele ja keskkonnale. Mõned kemikaalid võivad inimesele olla väga mürgised, põhjustada allergiaid või ärritada nahka. Teised võivad tekitada pikaajalisi pöördumatuid terviseprobleeme, näiteks põhjustada või soodustada vähi tekkimist, põhjustada viljatuse probleeme või kahjustada immuunsüsteemi.

Kõik kemikaalid ei ole ohtlikud, kuid on sünteesitud palju kemikaale, mis on ohtlikud. Neid kasutatakse paljudes tarbetoodetes, et anda neile soovitud omadusi, nagu näiteks lõhn, värvus, elastsus, säilivus, vee- ja tulekindlus jne.

Euroopa Liidus on hulgaliselt õigusakte, mis reguleerivad toodete ohutust ja nendes sisalduvaid kemikaale. Mitmed tervise- ja keskkonnaohtlikud ained on tarbijatoodetes lubatud ainult koos piirangutega. Siiski kasutatakse väga paljusid ohtlikke kemikaale toodetes seatud piirkontsentratsioonidest allapoole jäävates kogustes ning tarbijatel on õigus teada, millised ohtlikud ained toote koostisesse kuuluvad.

MILLES ON PROBLEEM?

Probleem on selles, et ohtlikke aineid leidub üliväikestes kogustes paljudes toodetes, mida me iga päev kasutame. Seetõttu puutume me kokku suhteliselt suure hulga erinevate ainetega. Ohtlike ainete üksikkogused või –kontsentratsioonid on tavaliselt väga väikesed ning seetõttu ei tunneta me nendega kokkupuudet. Teadmised kemikaalide potentsiaalsetest mõjudest pidevalt kasvavad, me ei tea, mis juhtub siis, kui need mõjud ühendada ja nad toimivad koos (nn. kokteiliefekt). Kemikaalide omavahelistest kombineeritud kokkupuudetest võivad tuleneda palju tugevamad või teistsugused tagajärjed kui neil on üksikuna.

Oma kampaanias keskendume peamiselt ainetele, mis kuuluvad eriti problemaatiliste ainete hulka, kuna need võivad kahjustada inimese tervist ja keskkonda, need ei lagune keskkonnas ja seetõttu jäävad sinna väga pikaks ajaks püsima. Keskkonnas kuhjuvad need elusorganismide rasvkoes ning seeläbi võivad sattuda ka inimeste organismi. Need ained on näiteks mõned leegiaeglustid, polüklooritud ained, mida kasutatakse määrdumiskindluse ja paakumisvastaste omaduste saavutamiseks või säilitamiseks kasutatavad ained nagu näiteks parabeenid.

 

 

Keskkond ja tervis

Kui inimene puutub kokku ohtlike kemikaalidega, näiteks sissehingamisel õhust, sissesöömisel toidu kaudu, aine sattumisel suhu või otsesel kokkupuutel nahaga, võivad need kahjustada meie tervist. Tervisekahjustused võivad tekkida eriti juhul, kui nö. „ohutu“ annus on ületatud. See võib juhtuda, kui inimene puutub kokku lühikese aja jooksul suurte koguste ohtlike ainetega või juhul, kui kokkupuude toimub väga väikeste kogustega pika ajaperioodi jooksul. Esimesel juhul on tegu mürgistusega ja see on tuntav, samas kui teisel puhul ei pruugi inimene kahju märgata enne kui terviseprobleemid on juba tekkinud.

Ohtliku ained satuvad keskkonda tööstustest ja erinevatest tarbekaupadest. Mõned nendest lagunevad keskkonnas, kuid osad on pigem püsivate omadustega ning akumuleeruvad elusorganismides. Kõige suurem probleem, mis tuleneb ohtlikest kemikaalidest, on nende mõju ökosüsteemidele, nad häirivad paljunemisprotsesse, mõjutavad toiduahelaid ning vähendavad organismide vastupanuvõimet erinevatele haigustele ja keskkonnateguritele.

 

 

Püsivad,
bioakumu-
leeruvad
ja toksilised ained (PVT)

 

 

Väga püsivad
ja väga bioakumu-
leeruvad
ained (vPvB)

Püsivus on omadus, mis on antud kemikaalidele, mis keskkonnas väga lihtsalt ei lagune. Püsivad, bioakumuleeruvad ja toksilised ained (PBT-d) võivad kanduda õhu ja hoovuste kaudu pikkade vahemaade taha. Need võivad jääda püsima pinnasesse ja setetesse aastakümneteks ja satuvad seeläbi taimedesse ja mikroorganismidesse ning sealt edasi juba teistesse organismidesse.

Bioakumulatsioon on aine kuhjumine organismis. Näiteks kui PBT omadustega kemikaal satub keskkonda, kuhjuvad väikesed kogused PBT-sid põhjatoiduliste organismide kehasse, kus need ladestuvad rasvkoes. Kalad, kes neist toituvad, saavad seeläbi suurema annuse PBTsid, mis omakorda ladestuvad nende organismi rasvkoes, kuid nüüd juba suuremates kontsentratsioonides. Mida kõrgemal asub organism toiduahelas, seda rohkem võib PBT-sid ladestuda organismis ja seda suurem on kahju tekkimise tõenäosus. Seega, kui PBT-d on sattunud keskkonda, siis püsivate ühenditena akumuleeruvad ja säilivad need ühendid rasvkoes, nende ainete kontsentratsioon toiduahela tipus suureneb, mõjutades tugevalt toiduahela tipus olevaid tippkiskjaid nagu kalad, linnud ja imetajad (näiteks jääkarud, hülged, vaalad) ning muidugi ka inimest. Sellist nähtust nimetatakse biomagnifikatsiooniks.

Toksilisus kujutab endast ohtu mitte ainult inimestele vaid ka teistele organismidele ning kogu toiduahelale. Toksiliste ainetega kokkupuute mõjud (kas lühiajalised või pikaajalised) väljenduvad tihtipeale lisaks muudele ka vähi tekkes, füüsilistes väärarengutes või paljunemis-käitumuslikes probleemides, sealhulgas hormoon- ja närvisüsteemi kahjustustes.

 

 

Hormoon-
süsteemi
kahjustavad kemikaalid
(EDC)

Hormoonsüsteemi (endokriinsüsteemi) kahjustavad kemikaalid (EDC – endocrine distrupting compounds) on ained, mis häirivad hormoonsüsteemi funktsioone, käitudes nagu endogeensed hormoonid. Nad võivad põhjustada erinevaid terviseprobleeme ka muidu terves organismis, tema järglastel või (alam)populatsioonides.

Hormoonsüsteemi kahjustajad sekkuvad hormoonsüsteemi toimimisse vähemalt kolmel erineval moel:

  • imiteerides loomulikul teel toodetud hormoonide, näiteks östrogeen ja testosteroon, toimet; toovad kehas esile samalaadseid keemilisi reaktsioone.
  • blokeerides hormooniretseptoreid; takistavad hormoonide normaalset tegevust/toimet.
  • mõjutades hormoonide sünteesi, transporti, ainevahetust ja hormoonide eritumist; muudavad loomupäraste hormoonide kontsentratsiooni.

On kahte liiki aineid, mis võivad põhjustada sisesekretsiooni häireid:

  • Loomulikud hormoonid
  • Inimeste poolt loodud ained, kuhu kuuluvad: sünteetiliselt toodetud hormoonid ja inimese poolt sünteesitud kemikaalid.

 

Kantserogeensed, mutageensed ja reproduktiiv-
toksilised ained (KMR)

Kantserogeensed, mutageensed ja reproduktiivtoksilised ained (CMR – carcinogenic, mutagenic, toxic to reproduction) kuuluvad vastavalt EL-i seaduste kohaselt ohtlike kemikaalide mürgisuse klassi jaotuses kõige esimesse ja kõige toksilisemasse kategooriasse.

Kantserogeensed kemikaalid võivad põhjustada või soodustada vähi teket. Mutageensed kemikaalid võivad põhjustada geenmutatsioone. Reproduktiivtoksilised kemikaalid võivad kahjustada paljunemisprotsesse.

Toksilisus näitab, millisel määral võib teatud aine põhjustada kahju elusorganismidele. Toksilised ained võivad kahjustada inimese tervist või looduslikku keskkonda.

 

Lenduvad orgaanilised ühendid (LOÜ)

Lenduvad orgaanilised ühendid (LOÜd) – (VOC – volatile organic compounds), nt lahustid ja muud lenduvad ained, on sünteetilised ja looduslikud ained, mis eralduvad igapäevastest toodetest ja materjalidest ning erinevate toodete nagu näiteks värvid, lakid jne kuivamisel. Lenduvad orgaanilised ühendid saastavad õhku ja põhjustavad maapinnalähedase osooni moodustamist, mis on kahjulik taimedele ja loomadele.

Sellistest ainetest tuleneva saaste piiramiseks kehtestati direktiiv 2004/42/EÜ, mis reguleerib teatavates värvides, lakkides ja sõidukite taasviimistlustoodete orgaanilistes lahustites kasutamise tulemusena tekkivate lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguste piiramist. Teiste toodete tootmisel kasutatavatest kattevärvidest ja –lakkidest tulenevat heitkoguste piirangut ei ole direktiivis käsitletud, kuna eeldatakse, et tööstustest tulenev saastunud õhk puhastatakse LOÜdest enne õhku paiskamist.

Tootjatel on kohustus LOÜde kontsentratsioon tootes selle etiketil koos tootekategooriaga välja tuua, kuna erinevate toodete kategooria puhul on maksimaalne lubatud kogus erinev. Direktiiv ei keela lahustibensiini või muude lahustite kasutamise värvides ja lakkides, vaid määrab ära maksimaalse lubatud kontsentratsiooni kõikide seal sisalduvate lenduvate orgaaniliste ühendite osas.

 

Rohkem teavet leiab:

Seadused

 

Õigusaktid, mis reguleerivad ohtlikke aineid toodetes

Mõnede kemikaalide puhul on juba tõestatud, et need on ohtlikud inimestele ja keskkonnale ja nende kasutamine on keelatud (Euroopa Liidus või mujal maailmas), teised on loetletud kui võimalikud ohtlikud kemikaalid ja nende kasutamine on piiratud teatud toodetes, nt laste mänguasjades või kosmeetikatoodetes. Muudel juhtudel on olemas mõningaid tõendeid selliste ainete kohta, mis võivad olla ohtlikud, kuid olulisi teaduslikke tõendeid siiani siiski ei ole.

 

EL-i seadusandlus Kirjeldus
Regulation (EC) No 1907/2006 concerning the Registration, Evaluation, Authorisation and Restriction of Chemicals (REACH)
REACH MÄÄRUS (EÜ) nr 1907/2006, kemikaalide registreerimise, hindamise, autoriseerimise ja piiramise kohta
REACH on Euroopa Liidu määrus, mis on loodud parandamaks võimalusi kaitsta inimese tervist ja keskkonda kemikaalidest tuleneva ohu osas. Määrus propageerib ka ohtlike ainete hindamiseks alternatiivseid meetodeid, eesmärgiga vähendada loomkatsete vajalikkust ja arvu.
Regulation (EC) No 1272/2008 on the classification, labelling and packaging of substances and mixtures (CLP Regulation)
MÄÄRUS (EÜ) nr 1272/2008 ainete ja segude klassifitseerimise, märgistamise ja pakendamise kohta. (CLP määrus)
CLP määrus reguleerib, et Euroopa Liidus oleks nii kemikaalidest kui toodetest tulenev oht nii professionaalsetele kasutajatele kui ka tarbijatele selgelt kommunikeeritud vastavalt nende klassifikatsioonile ja märgistusele  ning reguleerib ka kemikaalide pakendamist.
Cosmetics regulation (EC) No 1223/2009
MÄÄRUS (EÜ) nr 1223/ 2009, kosmeetikatoodete kohta
Alates 11.juulist 2013 asendab see määrus „Kosmeetika direktiivi“Uue määrusega on paremini reguleeritud ja ühtlustatud nõuded kosmeetikatoodetele, nende käitlemisele ja järelevalvele.
Toys Safety Directive 2009/48/ECMänguasjade ohutuse Direktiiv 2009/48/EÜ Direktiiv reguleerib mänguasjade ohutusnõudeid ning limiteerib teatud kemikaalide koguseid, mis võivad sisalduda mänguasjades kasutatud materjalides.
Detergents Regulation (EC) No 648/2004
Määrus (EÜ) nr 648/2004 Detergentide kohta
Määrus  peab tagama keskkonna ja inimeste tervise tõhusa kaitse, sätestades detergentide pindaktiivsete ainete lõpliku biolagundatavuse ja detergentide koostisosade märgistamise eeskirja. Nõutav on allergiat põhjustavate ainete märkimine toote etiketil.
The Biocidal Product Regulation (BPR, Regulation (EU) 528/2012)
Biotsiidimäärus (BPR-määrus, määrus (EL) 528/2012)
Määrus käsitleb biotsiidide turule viimist ja kasutamist Euroopa Liidus, tagamaks kõrge inimese tervise ja keskkonna kaitse.
The Paints Directive 2004/42/
EC
Direktiiv 2004/42/EÜ värvide kohta
Direktiiv teatavates värvides, lakkides ja sõidukite taasviimistlustoodete orgaanilistes lahustites kasutamise tulemusena tekkivate lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguste piiramise kohta.

 

Miks on ohtlikud ained toodetes lubatud?

Ohtlikud kemikaalid toodetes annavad toodetele teatuid inimeste jaoks olulisi omadusi nagu näiteks värvus, vee- ja mustuse hülgavusvastupidavus jne. Seetõttu on neid mõnikord vaja kasutada, et saavutada toote vastavus teatud soovidele.

Mõningaid ohtlikke aineid on lubatud kasutada ainult kuni teatud piirkontsentratsioonini, kuna nendest tulenevat terviseriski saab kontrollida ja ära hoida ohutusnõuete täitmisel, näiteks kinnaste kandmisel või vältides allaneelamiseks mitte mõeldud toote sattumist organismi. Kui tooted on klassifitseeritud ohtlikeks, on tootjal kohustus anda kaasa juhtnöörid (kasutusjuhend) toote ohutuks kasutamiseks.

Siiski, oht tervisele võib ilmneda kokkupuutest ainete segudega ja mitmetest erinevatest allikatest tulenevast kombineeritud kokkupuutest. Tavaliselt kontrollitakse kemikaali mõju inimesele ühe kemikaali kaupa. Kuid tegelikkuses puutume me iga päev kokku mitmete kemikaalidega.

Praegusel ajal ei ole veel  täpselt teada, kuidas ained üksteist mõjutavad ja mil määral üksikute ainete mõju üksteisega kokkupuutel muutub. Kokkupuude ainete segudega võib põhjustada negatiivseid mõjusid isegi juhul, kui aine segus sisalduvate üksikute ainete kokkupuutest tulenevat riski hinnatakse ohutuks.

Kas turul
olevad tooted on siis ohtlikud?

 

 

 

 

Kuidas vähendada
riske?

Kuna Euroopa Liidus kehtivad rangemad regulatsioonid ohtlike kemikaalide kasutamise osas toodetes, viivad paljud tootjad oma tootmise üle riikidesse, mis ei kuulu Euroopa Liitu. Isegi kui sarnased reeglid kehtivad imporditud toodete osas, on praegune kontrollimehhanismide võimekus selles osas piiratud. Seetõttu võivad keelatud ohtlikud ained (näiteks plii mänguasjades) või seadusandluses lubatust suuremad ainete kontsentratsioonid (näiteks formaldehüüdid juuksevärvides), mida on võimalik kindlaks määrata vaid laboratoorsete analüüside põhjal, imporditud toodetes ikkagi sisalduda. Seetõttu on kasulik teada, millistest imporditud toodetest on rutiinsete kontrollimiste käigus leitud kõige sagedamini ohtlikke kemikaale. Olles nendest asjadest teadlik, saab vähendada nende ainete kasutamist nii palju kui võimalik, et kaitsta ennast ja oma lapsi keemilistest ainetest tuleneva tõenäolise terviseohu eest.

Riski saab vähendada, valides ohutumaid tooteid.  Kuna me kasutame oma igapäevases elus niivõrd palju erinevaid kemikaale, siis peame õppima arvestama nendest tulenevaid ohtusid ja järgima nende kasutamisel ohutusnõudeid. Tuleb kasutada iga võimalust ja tegutseda selles suunas, et vähendada kokkupuuteid kemikaalidega.